Turuneutraalsusega riskide hajutamise müüt

Paljud strateegiad mida peetakse tihti fondijuhtide poolt parimateks, on turuneutraalsed. Osta ühte instrumenti ja minna lühikeseks ehk müüa mõnda teist instrumenti riskimaanduseks. Paljudes riskifondides ja ka traditsioonilistes fondides on lubatud vaid turuneutraalsed strateegiad. Investorid arvavad, et ainult turuneutraalsed fondid suudavad näidata püsivalt kõrgemat tootlust nii tõusval kui ka langeval turul ning lisaks annavad turuneutraalsuse tõttu tingitud väiksemad tootluslangused neile võimaluse end väga palju võimendada, mis tagaks siis lõpuks ikkagi parema tootluse omakapitalile. Küll aga tekib mul paratamatult mõte, et turuneutraalsusest investeerimisstrateegiate puhul saadakse üsna tihti väga valesti aru.

Esiteks, on veidi ebaloogiline näha vaeva ja teha tööd turuneutraalse strateegia leidmiseks sellepärast, et negatiivsete tootlusperioodide ulatust vähendada ning siis end võimendada, et lõppkokkuvõttes tootlust kasvatada. Selle mudeli järgi on lõplik drawdown ehk negatiivse tootluse ulatus siiski täpselt sama, mis ta oleks siis, kui oldaks vaid pikkades positsioonides. Lihtsam oleks kasutatada vaid pikki positsioone väiksema võimendusega, mis on oma olemuselt lihtsam ja arusaadavam ning vähendab ka oluliselt teenustasusi, kuna tehakse vaid ühesuunalisi tehinguid.

Teiseks, on levinud üsna väärarusaam sellest, et ainult pikkade positsioonide kasutamine kaotab pea sajaprotsentilise tõenäosusega raha karuturul ehk langeval turul. See ongi enamasti tõsi juhul, kui hoida positsioone üleöö - aga ainult pikkade positsioonide kasutamine päevasisesel kauplemisel on enamasti kasumlik nii langeval kui tõusval turul. Teisalt ei soovi aga enamik investoreid ja fonde end selle raske tööga vaevata, vaid proovivad siis pikemate perioodide liikumisi püüda. Sel teemal pikemalt ei peatuks, kuna investeerimisest läheb jutt kaugele.

Kolmandaks, on ju olemas üsnagi turuneutraalseid strateegiaid, kus töötavad vaid pikad positsioonid. Kõige lihtsam näide on strateegia, kus ostetakse indeksit (või indeksaktsiat) siis, kui see on viimase 10 päeva madalamal tasemel ja müüakse... Tegelikult, pea enamus klassikalisi väljumisi töötab kasumlikult. Oletame siis, et kasutame trailing-stopi. Müüme niipea, kui positsioon on liikunud vastupidises suunas näiteks 1%. Soovitud suunas liikumist ei takistaks aga millegagi ehk laseme kasumil joosta. Kes soovib, võib ajaloolistel andmetel üle testida. Kui nüüd aga keegi tuleb mõttele, et "riskide vältimiseks" võiks ju minna indeksis lühikeseks, kui ta on oma viimase 10 päeva tipu juures, siis tulem on oluliselt kehvem ja periooditi ka negatiivne. See lihtsalt peegeldab positiivset standardtulemit aktsiaturgudel ning miks mitte sellest kasu lõigata?

Lõpetuseks, seoses kolmanda punktiga, vahest lühikeseks minnes riskimaanduse eesmärgil hävitakse lihtsa asjaolu tõttu, et lühikeseks müük on oma olemuselt erinev pikast positsioonist, olenemata pinnapealsest identsusest. Lühikeseks müügil tuleb arvestada ka intressiga, mis tekib aktsiate laenamisest. 

Sandy Fielden mainis kunagi näitena levinud praktikat futuurkauplemises. Enamasti teenitakse kasumit, kui minna kevadel pikaks mai naftafutuurides (crude oil või gasoline) ja lühikeseks mai kütteõlifutuurides (heating oil). Lihtne loogika seisneb selles, et mida soojemaks läheb ilm, seda rohkem hakatakse kasutama autosi, mis viib naftafutuuride hinna üles, samas väheneb nõudlus kütte järele mis viib kütteõli futuuride hinna alla. See hajutatud riskidega taktika elimineerib energiatururiski. Siiski, ei ole enamasti võimalik ilma ette ennustada ning täpselt nii juhtus aastal 2005, mil talv kestis USA's ja Euroopa osades kauem kui tavaliselt ning need, kes olid sellist strateegiat aastaid kasutanud, hävisid.

Küll aga, minnes iga kevad ainult naftafutuurides (unleaded gasoline - eeldatud) mai lepingutega pikaks, on see töötanud pea iga aasta viimased 12 aastat.